Türgi - huvitavad kohad

Aspendos
Antalyast 49 km ida poole asub iidne linn Aspendos, kus asub kõige paremini säilinud antiikne amfiteater. Ehkki amfiteater on ehitatud II sajandil Marcus Aureliuse valitsusajal, vaimustab teatrilava akustika veel tänapäevalgi siin üles astuvaid maailmakuulsaid lauljaid. Aspendose amfiteatrisse mahub 15 000 pealtvaatajat – teatris on 41 rida, pikkusega 96 meetrit. Legend jutustab, et amfiteatri ehitanud arhitekt Xenon, ihaldas omale naiseks Aspendose kuninga lummavalt kaunist tütart Belkist. Kuna tütarlapsel oli ka teisi kosilasi, kutsus Xenon kuninga oma teatrisse. Kui kuningas teatrisse sisse astus, kuulis ta kuidas keegi lausus “tütar tuleb naiseks anda Xenonile”. Kui kuningas aru sai, milline müstiline akustika teatris on, veendus valitseja arhitekti tarkuses ja andis oma tütre talle naiseks. On teada, et ka kõige vaiksem heli mis orkestrist tuleb, kostub ka viimastesse ridadesse. 333. aastal eKr vallutas linna Makedoonia Aleksander, kuna Aspendos keeldus Makedoonia valitsejale andamit maksmast. 190. aastast valitsesid Aspendost roomlased, kes kujundasid linna edaspidist käekäiku.
 
Pamukkale
Pamukkale on üks kuulsamaid paiku Türgis. Pamukkalet kutsutakse ka puuvillapaleeks, sest just seda tähendab Pamukkale türgi keelest tõlgituna. Linnale lähenedes kerkivad silme ette helevalged, enam kui 100 meetri kõrgused mäed. Lähedalt vaadatuna meenutab see looduse kunstiteos külmunud koske rohkete terrasside ja kaskaadidega. Teist nii imelist maastikku ei kohta kuskil mujal maailmas – soolarikas vesi on kaljudelt alla langedes kivistunud ja silmipimestavalt valged kaskaadid vorminud. Igal terrassil on väike bassein, mille veetemperatuur ei lange alla 37°C. Kuumas vees eraldub kaltsiumoksiid, mis maapinna kohal laguneb süsinikdioksiidiks, kaltsiumiks ja veeks. Nõndamoodi hapnikust eraldunud kaltsium tahkub ning kaljude terrassid aina kasvavad. Maapõuest tulev vesi sisaldab mõningal määral rauda ja väävlit, seepärast on valged kiviterrassid kohati kollase, punase või rohelise värvivarjundiga. Asetanud vette mõne eseme, võib mõne päeva pärast eseme pinnal õhukest lubjakihti märgata. See antiikaegadest saati mineraalveekuurordina kuulsust kogunud loodusime on tänapäeval ajaloolis-kultuurilise tähtsusega looduskaitseala.
Türgis on levinud legend, mille kohaselt võib nendes vetes supeldes 10 aastat nooremaks saada. Juba muistsetel aegadel olid siia paika rajatud mineraalveebasseinid, mida armastanud ka kuulus Kleopatra ja mis olid populaarsed rikkamate inimeste seas. Mineraalvesi on väga kasulik nahale ning puhastab organismi - seetõttu ei ole ime, et see ravivesi oli tuntud juba vanade roomlaste, terve keha kummardajate seas.
Lisaks imelisele looduse kunstiteosele tasub külastada muistse, II sajandil eKr asutatud Hierapolise linna varemeid amfiteatri, Türgi suurima nekropoli, rooma saunade, linna kunagise vanaaegse peatänava ning Apollonile pühendatud pühakojaga. Räägitakse, et kõik need ehitised lasid Rooma ülikud oma tulevaste kalmude ümber rajada selleks, et neil ka peale surma luksuslik ja mugav elu oleks.
 

Kapadookia
497 km kaugusel Alanyast asuv Kapadookia on üks ainulaadsemaid paiku Kesk - Anatoolias, seda nii looduse, ajaloo kui ka religiooni poolest.
Siin moodustusid miljonite aastate eest vulkaanidest pursanud laavast uued pehmed kaljumassiivid. Kaljumassiivide eri kõvaduse ja ümbruskonna reaktsiooni tõttu tekkisid kummalise ja huvitava kujuga mäed, mida peetakse üheks maailma loodusimeks.
Kapadookia ajalugu ulatub koguni XIX sajandini eKr. Linna kirjut ajalugu on kujundanud assüürlased, hetiidid, pärslased, roomlased, bütsantslased, seldžukid ja türklased. Kapadookias on terve maa-aluste linnade labürint. Esimesed kristlased leidsid siin tagakiusajate eest varjupaiga ning lõid siia oma kogukonna. VII–VIII sajandil sundisid araablaste rünnakud linna elanikke end nende eest kaitsma ja peitma, millega seoses suuri maa-aluseid linnu edasi ehitati. Kapadookias on tänase päevani säilinud ligikaudu 600 kaljusse raiutud kirikut, mille seinad on kaunistatud XI–XII sajandist pärinevate kristluse ajaloo eri etappe ja piiblisüžeesid kujutavate kaunite ja väljendusrikaste freskodega. Viimased elanikud lahkusid neist koobastest alles 1923. aastal.
 Tänasel päeval on Kapadookia üks enim külastatavaid paiku Türgis. Vabaõhumuuseumid Göreme ja Zelve meelitavad külastajaid ligi suurepäraste varakristlike kirikute ja kloostritega, Kaymakli koobaslinn ahvatleb turiste keerukate maa-aluste labürintidega 4 km² ulatuses.
 

Demre
Antiikajal oli praeguse Demre nimi Myra. Kuigi paljudele tundub, et jõuluvana peaks pärit olema kaugelt põhjast, tuleb siiski välja, et jõuluvana elas Demres. Piiskop Nikolaus (Püha Nikolaus, Santa Claus) teenis siinses kohalikus kirikus. Ta oli meremeeste ja vaeste eestkostja. Et valmistada lastele heameelt, tavatses ta neile väikeseid kingitusi jagada.
See pühamees pani aluse ilusale jõulutraditsioonile teha lastele kingitusi ja nii võib piiskop Nikolausi jõuluvana esiisaks pidada.
Legendi järgi pidavat hea mehe leidma iga neid, kes külastab Myra kirikut, kus püha Nikolaus töötas. Mõne kilomeetri kaugusel Demrest põhjas on mere kohal kõrguvatesse kaljudesse raiutud Lüükia aegsed hauakoopad ainulaadsete ornamentide ja bareljeefidega, milles kajastub tolle aja kohalike skulptorite nägemus kunstist.
Demres asuv Vana-Kreeka ja Vana-Rooma aegne amfiteater meenutab antiikaja tsivilisatsiooni ja selle õitsengut.
Kekovale sõites tasub rahuliku ilma korral tähelepanelikult mere põhja uurida, sest siin võib näha muistsel ajal vee alla jäänud linna varemeid. Pikk ja kitsas Kekova saar oli keskajal hea varjupaik mereröövlitele, praegu armastavad selles kohas jahid ankrus seista.